Ajalooliselt oli Antoniuse Gild professionaalseid tarbekunstnikke, kunstnikke ja käsitöölisi ühendav organisatsioon, mille eesmärgiks oli kunstnike ja käsitööliste loomingulise tegevuse ning enesetäienduse toetamisega edendada eesti kunsti ja käsitööd. Gildi meistrid austasid traditsioone, vanu käsitöövõtteid ja -oskusi.

Praegu on Antoniuse õue stuudiotes koha sisse võtnud kaasaja disainerid, kes oma loomingus ammutavad ka ideid esivanemate käsitöökunstist, kuid eelkõige on tegemist moodsat disaini pakkuvate kunstnikega, kes on samas ka nutikad ettevõtjad. Lisaks stuudiotele tegutseb siin ka disainipood DI5AIN ning suviti pakutakse rohkelt meelelahutust Antoniuse õue sisehoovis.

Siin lehel on ülevaade Antoniuse Gildi pikast ajaloost.

251

Kesk-Egiptuses sünnib Püha Antonius, keda nimetati ka Antonius Suureks, Sigade Isandaks, Kõrbe Täheks ja Munkade Isaks.

Rahvalike pärimuste järgi kaitses Püha Antonius tulehädade, nahahaiguste, katku ja teiste nakkushaiguste eest ning oli seepärast ka keskaegsete seekide (vaestemajade) ja hospidalide tavaliseks kaitsepühakuks. Peale selle oli ta koduloomade, eriti sigade patroon, kes kaitses neid taudide vastu.

1449 

Kirjalikes allikates mainitakse esimest korda Tartu Väikest gildi ehk Püha Antoniuse gildi. Antoniuse gildile kuulus ulatuslik maa-ala Väikese Gildi tänavast (praegune Munga tänav) Lutsu tänavani. Antoniuse gildi maja, mida nimetati gilditoaks, asus praeguse Munga tänav 4 alal.

Keskaegse linna käsitöölised koondusid kutseühingutesse, tsunftidesse. Need moodustasid Tartus omakorda Tartu Väikese gildi ehk Antoniuse gildi. Igal tsunftil oli oma kaitsepühak ja sellele pühendatud altar kirikus. Tartu Väikese gildi kaitsepühakuks oli Püha Antonius ja sellest tulenes ka nimi: Antoniuse gild. Käsitööd loeti linnakodanike peamiseks elatusalaks (Bürgernahrung). Väljapoole tsunfti jäänud käsitöölistel oli keelatud linna piirides oma ametit pidada ja toodetut müüa. Neid nimetati põlastavalt vusseriteks.
Gildide osa linnaelus ei piirdunud ainult liikmete töökorralduse määratlemisega, need pidid pakkuma liikmetele turvalisust, hoolitsema nende laitmatu käitumise eest ning korraldama seltsielu, sealhulgas ühiseid pidustusi. Hästi tuntud on joodud, mida korraldati gilditoas jõulude ja vastlate ajal, samuti linnu (sageli papagoi) laskmine. Gildi juhtis oldermann, kelle kinnitas ametisse raad.

1522

Linn sõlmib piiskopkonna rüütelkonnaga nn Tartu leppe, mille eesmärk on kaitsta linna vabadusi ja õigusi. Linna esindajate seas on ka Väikese gildi oldermann koos kõrvalistuja ning gildivendadega.

1547 & 1557

Tartu rae protokollides mainitakse nelja käsitööametit ehk tsunfti: rätsepad, kingsepad, klaassepad ja tislerid koos puuseppadega.

Tsunftide tekke põhjuseks oli vajadus kaitsta käsitööliste huve, korraldada tootmist ja müüki. Tsunft lubas linnas tegutseda vaid sellisel hulgal käsitöölistel , mis tagas kõikidele tsunfti liikmetele piisava töö ja leiva. Reklaam ning konkurents tsunfti liikmete vahel oli rangelt keelatud. Tsunft kontrollis toodete kvaliteeti ja kehtestas selleks nõuded.

1621

Rootsi võimu all kehtestatakse üldine tsunftimäärus, mille järgi peavad kõik käsitöölised koonduma tsunftidesse. 

1647

Tartu Väikegild kasutas kuni 1919. aastani 1647 aastal kinnitatud skraad. Eelmine oli ilmselt Liivi sõja ajal hävinud nagu muudki ürikud.

Skraade paljud sätted olid suunatud käsitöö kvaliteedi tagamisele, halva töö eest olid ette nähtud trahvid. Need olid ette nähtud ka vääritu käitumise, näiteks enese purju joomise, solvamise jms eest. Tsunfti kokkutulekutel ehk jootudel oli keelatud õlut maha ajada, kusjuures trahvi tuli maksta siis, kui maha aetud õlle loik oli nii suur, et seda ei saanud laual käe (või põrandale kallatud õlle puhul jalaga) katta. Skraad reguleerisid muuseas ka seda, millise abikaasa meister endale tohtis kosida. Tsunftid pidasid järjepidevat võitlust tsunftivälise käsitöö, eriti nn tsunftijäneste vastu.
Uue skraa järgi nõuti gildi astujalt sünnikirja ja sisseastumismaksu. Ta pidi olema vaba, abielus vanemate laps, ausate ja laitmatute elukommetega meister. Gildi vastuvõtmine otsustati üldkoosolekul. Meistril, kel polnud nõudmised täidetud, tuli jääda nn köögivennaks, kes ei saanud gildi otsuste hääletamisel kaasa lüüa ega tohtinud õlut ega mõdu isegi enda tarbeks pruulida.

1699

Väikeses gildis on üle saja liikme, meistrite lesed kaasa arvatud.

1704

Põhjasõda, mille ajal enamik Tartu kodanikke küüditatakse ning hävivad ka Väikese gildi hooned.

1714

Põhjasõja-aegse küüditamise käigus ellujäänutel lubati Tartusse tagasi pöörduda. Gildi ja tsunfti kombeid ning traditsioone on suusõnaliselt edasi kantud ja peagi alustab Väike gild Tartus taas tegutsemist.

1750

Leitnant Campenhausen ehitab Lutsu 5 krundile puust maja (praegune Antoniuse õue Meistrite Maja), mis koosneb suurest saalist ja kaheksast kambrist ning on suuremaid elamispindu Tartus. Hoovi rajatakse tall koos tõllakuuriga (praeguse Lutsu 3 alal).

1775

Tartu suurest tulekahjust jääb praegune Antoniuse Õue Meistrite Maja (Lutsu 5) puutumata.

1783

Katariina II kehtestab uue linnaseaduse: gildid saadetakse laiali ja kodanikkond jagatakse uutesse gildidesse jõukuse järgi, kusjuures selgub, et kahte esimesse gildi ei kuulu Tartus kedagi.

1797

Gildid taastatakse, kuid ilma varasemate privileegideta.

1818

Kehtestatakse käsitööseadus, mille kohaselt tuleb lubada tsunfti liikmeks astuda kõigil linnas asuvail väljaõppinud käsitöölistel; arvatavasti just tänu sellele tõuseb 19. sajandi algul Tartus tsunftikäsitööliste arv.

1833

Lutsu 5 hoone omanikuks saab ülikooli mineraloogiaprofessor dr Friedemann Adolph von Goebel. Selleks ajaks on juba olemas kivist ühekorruseline hoovimaja, mis ulatub otsaga Lutsu tänava äärde, ja selle hoonega külgnev kivist tall (praeguse Lutsu 3 esimene korrus).

1858

Tartus tegutseb 21 tsunfti 152 meistri ja 304 õpipoisiga.

Õpipoisist meistriks


Õpipoisiks võis saada isik, kes oli sündinud "kristlikust abielust ja ausatest vanematest", s.t vallaslapsel ei olnud võimalust tegutseda isegi kõige lihtsamal käsitööalal. Õpipoisiks võeti tavaliselt 14-aastaselt. Alguses teenis õpipoiss ilma palgata – ainult söögi ja riiete eest. Alles 4−5 aasta pärast võis õpipoiss kandideerida noorselli kohale. Tavaliselt võeti õpipoiss 3−4 nädalaks proovi peale. Õpipoisiks oleku aeg oli rätsepatel 2−3 aastat, pagaritel ja lõuendikangrutel 3 aastat, kullasseppadel vähemalt 5 aastat. Meistritele üldiselt meeldis õpipoiste pikk õpiaeg, mis võimaldas neil kaua kasutada võõrast tööjõudu ilma selle eest maksmata.


Pärast õpipoisiaastate lõppu tuli noormehel töötada tavaliselt kolm aastat sama meistri juures sellina. Selli elu oli rangelt reglementeeritud (näiteks nõuti kübarategijatelt, et sell olgu õhtul hiljemalt kell kümme meistri majas). Tavaliselt hõlmas käsitöölise väljaõpe ka rännuaastaid, mil tutvuti teiste paikkondade käsitööliste oskustega. Sellelegi kulus aasta või paar, mõnes tsunftis vabastati rännuaastaist meistrite pojad.
 

Et tagada kõigile seisustekohane äraelamisvõimalus, lubati käsitöömeistritel pidada ainult kindlat arvu selle ja õpipoisse. (Näiteks tisleril kaheksa selli ja õpipoissi, kübarategijal aga ainult kaks.) Tegelikult ei olnud meistrid uutest konkurentidest üldse huvitatud ja seetõttu oli meistriks saamine seotud enamasti suurte raskustega. Maakäsitöö arengut soodustaski see, et linnas meistriks saamise lootuse kaotanud sell siirdus maale, kus ta mõnes mõisas hästi vastu võeti.


Eriti üksikasjalikud ettekirjutused valitsesidki meistriks saamise teel. Soovitatavalt pidi meistriks pürgiv sell olema "nõuetekohaselt abielus", mis tähendas enamasti meistri tütre või lese kosimist. Sell pidi olema usklik ja hea mainega, mitte tõrges, ta pidi töötama varavalgest hilisõhtuni. Meister maksis ainult toidu eest. Sellidele maksti kindlat palka, sõltumata sellest, kui palju sell töötas. Nõnda püüti takistada paremate sellide ülemeelitamist.


Meistriks võis saada, tehes ära meistritöö, mis koosnes enamasti esemete komplektist. Näiteks tisler pidi valmistama kahe uksega tammise kapi laegaste ja muu juurdekuuluvaga. Tulevane rätsepmeister pidi tsunftivanema majas nelja meistri järelevalve all õmblema kaheksa päeva jooksul paari pükse ja vammuse ning naistejaki ja -seeliku. Sepp pidi valmis tegema hea laia puusepakirve, sadulakirve ja hobuseraua. Kui meistritöö oli nõuetekohaselt tehtud, järgnes meistrikostitus, mis nii mõnelegi meistriks pürgijale käis üle jõu. Näiteks kingseppmeistriks pürgija pidi andma tsunftile peale meistritöö valmimist ühe rasvase põrsa ja hea singi ning tündri õlut, vaestele aga tündri rukist ning korraldama kostituse "nii meestele kui ka naistele". Sai tal nõutav maks tsunftikassasse tasutud, oli ta täieõiguslik oma eriala meister õigusega pidada selle ja õpipoisse.

1866

Baltimaadel lõpeb tsunftisundus, millega saavad vaba tegutsemisloa tsunftivälised käsitöölised. Väikese gildi kaudu võivad nüüd meistriõiguse saada kõik, kellel on nõutav väljaõpe ja kes on Venemaa alamad.

1898

Praeguse Antoniuse õue Meistrite Maja (Lutsu 5) kasutajaks saab kõrvalolev vangla, leping sõlmitakse kümneks aastaks. 1913. aastal ostab vangla Lutsu 5 kinnistu 15 000 rubla eest lõplikult endale.

1912

Jaani tänava äärse puidust elamu pärija paruness Lucie Stael von Holstein (sünd. Nolcken) ehitab krundi sügavusse ühekordse kivist talli koos tõllakuuriga. Katusealuses asub väike korter. Betoonkivist heimatlike sugemetega hoone on üldjoontes säilinud tänaseni (Jaani 6, maja, kus praegu asub Antoniuse Gildi savikoda).

1919

Reorganiseeritakse Tartu Väike gild. Aasta hiljem kaotatakse Eesti vabariigis seisused ja lõpeb Eestis ka gildide tegevus, sh Väikese gildi tegevus Tartus.

1996

Jaani kultuurikvartalist huvitatud kunstnikud moodustavad Antoniuse õue algatusrühma.

1999

Luuakse MTÜ Antoniuse Gild kui kunagise Tartu Väikese gildi järeltulija. Kevadel alustab Jaani 6 majas tegevust savikoda, sügisel avavad Lutsu 5 hoones uksed vitraaþikoda, vaibakoda ja lapikoda ning nahakoda. 2002. aastal tõnisepäeval ehk pühak Antoniuse mälestuspäeval 17. jaanuaril alustavad Lutsu 3 hoones tegevust eri meistrikojad.

Gildi tegevuse peamine eesmärk on Tartu vanalinnas Jaani kultuurikvartalis luua avatud kunsti- ja käsitöökeskus ning edendada Eesti kunsti ja käsitööd.

2005

Juunis taasavatakse renoveeritud Antoniuse õue Meistrite Maja (Lutsu 5), kus asub üksteist koda: vitraaþi-, naha-, kullassepa-, vaiba- ja lapi-, portselani-, kanga kaunistamise, tekstiili-, kübara-, ajastukostüümi-, köösneri- ja nukukoda.

2010

Juulis taasavatakse renoveeritud Antoniuse õue Gildimaja (Lutsu 3), kus alustavad tegevust sepikoda, külaliskojad tekstiili- ja nahakunstnikele, gildisaal ning loovuskoda.

2011

2011. aasta lõpust hakkab Antoniuse õue haldama Tartu Loomemajanduskeskus.

 

Kasutatud allikad: "Tartu ajalugu", koostaja Raimo Pullat, 1980.   "Keskaja kultuurist ja olustikust", Hillar Palamets, 1982. Enriko Talvistu koostatud ülevaade Antoniuse õue arhitektuuriloost, mis omakorda toetub Niina Raidi uurimusele kvartali ajalool kohta (VRV töö P-1911, Tallinn, 1973). Näitus "Pilguheit muistsele Antoniuse gildi õuele", koostaja Silja Paris, 2010.

 

tartu linneasregionaalarengu fond